1. Magnetkõlaril on elektromagnet, mille püsimagneti kahe pooluse vahel on liikuv raudsüdamik. Kui elektromagneti mähises voolu ei ole, tõmbub liikuv raudsüdamik püsimagneti kahe magnetpooluse faasitasemelise tõmbejõu poolt ja jääb keskele paigale. Kui vool läbib mähist, magnetiseerub liikuv raudsüdamik ja muutub vardamagnetiks. Voolu suuna muutumisega muutub vastavalt ka vardamagneti polaarsus, nii et liikuv raudsüdamik pöörleb ümber tugipunkti ja liikuva raudsüdamiku vibratsioon kandub konsoolist diafragmasse (paberkoonusesse), mis surub õhku termiliselt vibreerima.

2. Elektrostaatiline kõlar See on kõlar, mis kasutab kondensaatorplaadile lisatud elektrostaatilist jõudu. Oma struktuuri poolest nimetatakse seda ka kondensaatorkõlariks, kuna positiivne ja negatiivne elektrood on teineteise vastas. Fikseeritud plaatidena kasutatakse kahte paksu ja kõva materjali, mis suudavad heli läbi plaatide edastada, ja keskmine plaat on valmistatud õhukestest ja kergetest materjalidest diafragmadena (näiteks alumiiniummembraanid). Kinnitage ja pingutage diafragma ümber ning hoidke fikseeritud poolusest märkimisväärset kaugust. Isegi suure diafragma korral ei põrka see fikseeritud poolusega kokku.
3. Piesoelektrilised kõlarid Kõlareid, mis kasutavad piesoelektriliste materjalide pöördvõrdelist piesoelektrilist efekti, nimetatakse piesoelektrilisteks kõlariteks. Nähtust, kus dielektrik (näiteks kvarts, kaaliumnaatriumtartraat ja muud kristallid) rõhu mõjul polariseerub, põhjustades pinna kahe otsa vahel potentsiaalide erinevuse, nimetatakse "piesoelektriliseks efektiks". Selle pöördvõrdelist efekti, st dielektriku elastset deformatsiooni elektriväljas, nimetatakse "pöördvõrdeliseks piesoelektriliseks efektiks" või "elektrostriktsiooniks".